Metsas kasvab kukeseen,
kollane ja maitselt peen.
Kuked käivad mujal ringi,
ega tea, mis seen see ongi.
Marju , seeni ootab ees
igaüht nüüd metsa sees.
Mine, mine, ära karda,
metsas pole järjekorda.
Oh seda siili, siidivenda,
okastesse peitnud enda.
Küll ma tean, on ta kõhu all
õige pehme padi tal.
Teistele vaid okkaid näitab,
ise pehmet kõhtu paitab.
Tuleb välja, meie siil
on üks igavene viil.
Õun ja punane porgand on purki end torganud nagu väikesesse klaasist salve. Nüüd nad ootavad üheskoos talve. Kes nendest tehtud sööki sööb, sel tervis talvel vastu lööb.