Väikseid valgeid lumehelbeid
vaikselt alla vajub.
Vaatab otsa, silmad selged,
laps ses lumesajus
mulle, kellel vist ei meenu,
kuis on olla väike.
Et kui ammu taevaveerelt
kadunud on päike,
tuppa kuidagi ei kipu-
muinasjutt on hingel,
vaja teha värskes lumes
veel üks lumeingel.
Aasta lõpp ja uue algus --
aja tavakäik.
Akendes sel ööl on valgus,
hõbedane läik.
Olen siinpool aknaklaasi,
sealpool sajab lund.
Taevas tuledest on kirju, käes ju kesköötund.
Miski murdub,miski voogab
tunnid,minutid ...
Tervest aastast ühe ööga
saanud minevik.