Sajajalgne

Sajajalgsel oli kavas ükspäev külla minna. Ukse trepikotta avas, kuid jäi seisma sinna.

Vaatas - vihmasadu algab! Nägu läks tal mossi: ole hea ja tõmba jalga sadakond kalossi!

Kogu pere jalanõusid talle kätte tassis. Oh, tal juuksed püsti tõusid! Oh, ta seal vast rassis!

Üks ja teine, kolmas, neljas ... Ikka läheb segi ... Juba nahk tal auras seljas, ränka tööd ta tegi.

Neljakümne viies, luges, neljakümne kuues ... Naine voodi alla puges, järjest uusi tuues.  Seitsmekümnendat ta jalga tõmbama just hakkas- sama äkki nagu algas sadu jälle lakkas.

Ühekaupa loopis nurka vihaselt kalossid, terve nädal oma urkas istus, kurb ja mossis.